joonistuse autor: Karl-Erik Talvet
Kindlasti olete kuulnud lugu sellest, kuidas Hitleril oli ainult üks muna.
Näete, Hitler on ammu surnud, aga kuulujutt tema piinlikust intiimsest eripärast ulatub tänapäeva.
Pole vahet, kas sel väitel oli mingigi tõepõhi all – Teise ilmasõja ajal nii Saksa kui ka liitlaste sõdurite seas levides täitis jutt oma eesmärki: naeruvääristas füürerit. Kindlasti oli aga tõsi see, et sõjaväeliselt auastmelt kuulus Hitler kapralite sekka. Kapral on kogenud sõdur, reamehest üks aste kõrgemal. Lahinguväljal on kapral vaenlasele ohtlik võitleja, aga kindralstaabis strateegiliste plaanide tegemiseks võib tema teadmistest väheks jääda.
“Saksamaad juhib ühe munaga Austria kapral” oli infosõja tuumapomm, mis julgustas liitlasi – no halloo, me ei saa nüüd sellisest könnist jagu! –, aga kiskus võitlusvaimu allapoole ka Saksa sõdurite seas, eriti kui idarindel sõjaõnn pöörduma hakkas.
Vaenlase naeruvääristamine ja tema võimekuse pisendamine on iidne infosõja võte, mida näeme laialdaselt ka igapäevapoliitikas. Tähtis pole see, kas lugu, mis sa vastasest räägid, ka tõsi on. Tähtis on see, et strateegiliselt olulisel hetkel teaks ja kasvõi natuke usuks seda lugu kriitiline mass inimesi.
Ühes Eesti naaberriigis kasutati kohalike omavalitsuste valimiste eel sellist võtet, et palgati tosinkond pensionäri, kes sõitsid nädalake enne valimispäeva ühistranspordiga mööda linna ringi ja jutustasid kõigile, et vastaskandidaat on homoseksuaal. See ei vastanud tõele, aga valimispäeva pidi õnnetu kandidaat tunnistama oma kaotust ning hilisem õigete faktide jaluleseadmine pakkus küll ehk hingerahu, aga mitte enam saadikukohta.
Ameerika Ühendriikide 16. presidendile Abraham Lincolnile (1809 – 1865) on omistatud tõdemus, et mõnda inimest saab lollitada kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, kuid ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg. See sedastus annab aimu, kuidas tegeleti sõnumite loomise ja levitamisega 19. sajandil, kui Lincoln ühendas verise kodusõja järel oma maa planeedi võimsaimaks föderaalriigiks.
Juristiharidusega hea maadleja Lincoln elas ajal, mil polnud veel telefoni, autot ega raadiot. Internetist, telerist või satelliitsidest rääkimata. Kogu eluks vajalik info liikus aja- ja lendlehtede ning posti külge kleebitud kuulutuste kaudu, ja loomulikult suust-suhu, luues sedasi folkloori ning andes mõistetele uued sisud.
Moodne hübriidsõda tähendab massiivset infoalast ja psühholoogilist mõjutustegevust, (poliitilist) santaaži, majanduslikku survestamine, vastase territooriumil massirahutuste õhutamist ning muid taolisi võtteid. Nende väga paindlike ja loominguliste sigatsemiste eesmärk on halvata ja naeruvääristada sihikule võetud riigi sisejulgeolekut ja välispoliitikat.
Neis, peamiselt inforuumis peetavais lahinguis, on vastasele suureks abiks niinimetatud kasulikud idioodid – inimesed või huvigrupid-seltsingud-liikumised, kes viivad enese teadmata ellu vaenlase eesmärke: paljundavad vastase retoorikat või edendavad vastase poliitikat.
Kasulikud idioodid on kuldaväärt seltskond, sest nad levitavad neid väärtusi ning räägivad neid lugusid, mida ründaja peaks muidu ise sihikule võetud riigis levitama ja vestma. Puhas ressursi kokkuhoid: kasulikud idioodid lõhestavad ise vabatahtlikult oma kodumaal kaasmaalaste üksmeelt, tekitavad segadust ja õhutavad raevu. Vaenlane saab muheledes vaadata, kuidas lollikesed tülitsevad omavahel paduemotsionaalsete teemade pärast, ent päriselt tähendusrikkad ja elulised hädad jäävad tähelepanuta.
Kasulikud idioodid on vastase seisukohast seda hinnalisemad, et nad tunnevad kohalikke olusid, kaasmaalaste kultuurilisi ja sotsiaalseid norme, nõrkusi, veendumusi ja moraalseid tõekspidamisi. Teiste sõnadega: oskavad solvata nii, et oponent ka päriselt solvub. Solvunud, lõhestatud ja omavahelisest koostööst loobunud elanikkonnaga riik on vaenlasele kerge saak.
Vene sõjandusteoreetikud Sergei Tšekinov ja Sergei Bogdanov kirjeldavadki uue generatsiooni sõda ehk hübriidsõda kui info-psühholoogilist operatsiooni, mille eesmärk on suruda vastase vägede, juhtimistasandi ning ühiskonna moraal ja vastupanuvõime tervikuna maha moel, et vastuhakk agressorile jääks üldse ära.
Küllap olete märganud, kuidas naaberriik heidab Eestile regulaarselt ette, et siin rikutakse rahvusvähemuste õigusi ning küllap olete märganud, et nendele väidetele on usinaid takkakiitjaid.
President Lincolnil oli vähemalt ses osas õigus: mõnda inimest võib lollitada kogu aeg. Hoiame üheskoos selliste kodaniku arvu Eestis võimalikult väikese.
TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.
